Ärkasin külma tõttu nagu tavaliselt. Kobasin pimeduses voodi kõrval asetseva öökapi pealset. Miski kukkus suure kolinaga põrandale. Lõpuks leidsin paberitehunniku alt otsitud mobiiltelefoni. Vaatasin kella. Viis nagu ikka. Imelik, et igal hommikul ,kui ärkasin, lootsin kella vaadates, et olen kasvõi veerand tundigi kauem maganud, aga see lootus pettis mind alati. Olin küll eile pisut rohkem kütnud, nagu tegin seda iga kord, kui öine torm endast juba päeval tasapisi jõudu kogudes märku andis. Kogu vaev osutus siiski ikka ja alati asjatuks. Mõttetu oli end teki sees kägarasse tõmmates proovida uuesti magama jääda. Tuli tõusta, et sooja saada. Tekk ümber, astusin akna alla. Lükates kardina veidi kõrvale, ei näinud ma peale lume midagi. Seda valget ja ise enese igavusse tardunud külma maailma. Ainult öösiti murdis sellest tardumusest välja torm. Sadas tihedat lund, millest marus tuul kuhjas vahel nii kõrged hanged, et isegi aknast, kust praegugi välja vaatasin, oli võimatu midagi näha. Algas see viis aastat tagasi, kui asusin elama sellesse majja siin, keset metsi. Kõik oli hästi kuni selle ajani, mil pea kaks aastat tagasi jäi tulemata kevad. Ootasin ja ootasin, aga ei tulnud. Korraks mõtlesin tookord isegi majast loobuda, aga kuhu minna, kui keegi sind kusagil ei oota. Jätsin selle mõtte katki lootes, et ehk tuleb kevad taas, kui olen kannatlik. Vaatasin, hanged kõrgusid jälle kuuri räästani. Jalgrada, mis viis kuurini ootas lahti rookimist. Tuule tantsupidu oli korralik olnud. Lumi, ainult lumi. Ma ei taha enam lund! Ei taha, kuulete! Karjusin oma hinge põhjast tuleva soovi varasesse, veel pimedasse hommikusse. See karjumine mind ei aidanud, sest kümne kilomeetri raadiuses polnud ainsatki inimest. Ehk vaid selle pärast ma karjusingi nõnda või oli selles hoopis süüdi punane kajakas.
Mäletan täpselt, see juhtus 21.juunil. Tõmbasin kalendris sellele kuupäevale isegi ringi ümber. Igapäevase lume rookimise lõpetanud ,seisin labidavarrele toetudes keset õue, et hinge tõmmata, kui värava ees peatus auto. Huvitav, kes see võiks olla? Polnud mul ju kedagi oodata. Veel vähem sellise uhke autoga. Läksin väravale lähemale. Juba astuski juht autost välja. Selgus, et ta oli eksinud. Tahtnud sõita tuttavate suvekodusse kuhu ta oli külla kutsutud, aga midagi segamini ajades, nagu selgus, valest teeotsast sisse keeranud. Kui olin talle seletanud missugusest teeotsast tuleb tal sisse sõita, vestlesime veel veidi. Ta rääkis oma tööst ning avaldas tunnustust mu majale, küsides kas üle jõu ei käi? Pühapäeval ka labidas käes? Rääkisime ka loodusest, mis siinkandis tema meelest olevat eriti kaunis. Aeg kulus kiiresti. Lõpuks ta vaatas kella, tänas ja palus igaks juhuks mu telefoni- numbrit, et kui veel siia kanti satub.....Seisin väravas, vaadates ära sõitvale autole järele ei tea kui kaua, autot polnud ammu enam näha, mina aga aina vaatasin ja vaatasin. Lõpuks ärkasin nagu unest avastades, et päike on juba metsa taha vajumas minul, aga olid puud veel tuppa viimata rääkimata kütmisest. Vaatasin lumelabidat, mida ikka vee käes hoidsin mõeldes, tõesti täna on ju pühapäev. Juba oligi hakanud kerget lund sadama. Tuli kiirustada, sest varsti sadas nõnda, et ei näinud õieti jalg jala ette. Tuli ahjus,istusin teekruus käes ahjusuu ette.Sealsamas kuuma teed juues kuulsingi esimest korda punase kajaka naeru.
Alguses see lõbustas mind, aga mida aeg edasi, seda rohkem hakkas ta naerus kostma irvitavaid noote. Ütlesin siis talle alati naera naera, minul pole sellega asja, sest sa naerad valedele kõrvadele. Mõned kuud hiljem hakkasin lindu tundma ka enese sees. Ta tagus oma tugeva nokaga valusasti mu südant ,nagu oleks see ainus millega võimalik nälga kustutada. Sellest päevast peale hakkas mu jõud raugema. Väga sageli oleksin tahtnud kõik sinnapaika jätta, et minna kuhugi, kus lind võiks rõõmuga tiivad välja sirutada ja lendu tõusta. Jätsin siiski alati minemata, sest ei teadnud, kus selline koht võiks olla. Ei saanud ka enda eest salata, et omamoodi ju isegi armastasin seda maja. Tema vanu palkseinu ja väikeseid neljast ruudust koosnevaid aknaid. Armastasin seda suurt ahju. Hoolimata sellest, et kütmisega pidi palju vaeva nägema. Õhtuti oli ta tule paistel mõnus teed juua või niisama külmast võetud keha soojendada. Mäletan selgesti seda esimest korda, kui väravast sisse astusin. Maja oleks just- kui ohates öelnud. Lõpuks ometi! Jõudsin ikka ära oodata. Vanad seinad lõid end sirgu ja aknasilmades mängles lõbusalt varakevadine päikesehelk. Selle kummalise kiindumuse tõttu kõndisingi nüüd sageli lihtsalt toast kööki, köögist tuppa. Otsides tegevust, et täita aega, mis lume rookimisest ja kütmisest üle jäi. Pesin niigi puhtaid põrandaid ning otsisin õhinaga toast tolmu, nagu oleks see teab mis väärt varandus. Selline rahutus valdas mind siis, kui linnu naer kõlas rõõmsalt ning ta arvas, et võib lendu tõusta ka siinsamas hangede vahel, kui vaid tahab. Hoopis hullemad olid päevad, mil linnu naer kõlas võika irvitusena. Neil päevadel ei teinud ma midagi, istusin tekki mässituna toas kiiktoolis ja üritasin kajakat puuri panna. Raadio röökis täiel rinnal laulda, mina kuulsin aga ainult kajaka naeru ja tundsin ta tiibade märatsevat sirutamis- püüdu. Maja muutus lumemäeks, kust paras kelguga alla sõita, oleks vaid kelk olnud. Puukuur, seda tuli hiljem lausa mitu päeva välja kaevata, nii suure hange all oli ta. Kajakal polnud sellest sooja ega külma. Tema naeris just nii kuidas tema tahtis või paremaks pidas. Ta ei hoolinud vähimatki sellest, et ma tema pärast vahel kolm ööd -päeva ei söönud ja joonud ning külma tõttu väsimusest uimasena tekikuhja all, silmad paistes, hommikut ootasin. Ei ,tema ei hoolinud endast ega minust. Vahel ma lausa palusin tal enesele sobivam paik otsida, mille peale kuulsin vaid naeru, mis korraks kaugenes, kuid kõlas kohe veel valjemini, nagu oleks tal tõsine soov mind kõikide teiste helide suhtes kurdiks muuta. Mõistsin, palumisel pole mõtet. Aga midagi pidi ju ometi aitama, sest teadsin, et nõnda edasi elades raugeb mu jõud varsti lõplikult. Lumi matab minugi ja siis ei ole enam midagi.
Seisin ikka veel akna all, ega suutnud end sealt kuidagi liikuma sundida. Nagu oleks mulle täna hommikul juured alla kasvanud. Varbad külmetasid. Unest polnud jälgegi. Kajakas irvitas ja rabeles. Tundsin, et lämbun, kui kohe midagi ei tee. Lõpuks kogusin oma viimased tahtejõu riismed kokku ning panin laualambi põlema. Riietusin, et tuua mõned halud. Hanged olid üle põlve. Kaevasin kuuri ukse kätega lahti. Tuppa tagasi jõudnud, tegin esmalt tule ahju. Sellega valmis saanud, hakkasin asju pakima. Olles ka sellega valmis saanud, panin selga musta jänesenahast kasuka, tõmbasin saapad jalga, kindad kätte, võtsin koti ning väljusin.Selleks, et enam mitte kunagi tagasi tulla.
Rühkisin ennastsalgavalt läbi valge tardunud vaikuse bussipeatuse poole, et sõita.Kuhu? Ei teadnud isegi kuhu.Peaasi, et ära siit. Võimalikult kaugele, kus pole hangesid ega öiseid lumetorme. Sundisin end uskuma, et kuskil selline koht kindlasti on. Tuleb vaid loota hea õnne peale. Ehk on võimalik seal ka punasest kajakast vabaneda.
Ootasin kaua. Lõpuks ometi tuli buss. Andsin juhile raha, saades vastu väikse valge paberi. Bussis olid peale minu veel mõned inimesed. Istusin akna alla, et oleks hea välja vaadata. Kõik oli korras. Buss sõitis. Kuid siis köitis mu tähelepanu keegi naisterahvas, kellel polnud seljas ei kasukat, ei mantlit, isegi kampsunit mitte. Ta kehakatteks oli vaid ilus lilleline suvekleit ja paljaste jalgade otsas rihmkingad. Selgus, et olin ainus selles bussis kes kandis kasukat ning talvesaapaid. Mul hakkas piinlik, see tunne valgus kõrvetava punana mu näkku. Issand, mida nad küll minust mõelda võisid, kui bussi astusin. Kajakas irvitas mu mõtte peale eriti võikalt. Ole vait, ole ometi kord vait! Kordasin talle sosinal, oma poolenisti käsku, poolenisti palvet. Vaatasin uuesti naist ning rõõm lainetas läbi keha. Oleksin tahtnud hõisata. Kusagil, seal kuhu naine sõidab, on suvi - päike, rohelus, lilled......Miks polnud ma varem selle peale tulnud? Miks polnud ma ometi põgenenud varem sealt hangede keskelt? Ehk poleks siis ka kajakas mu kõrvus nõnda naerma hakanud? Ei tea. Ei tea ja see polnudki praegu tähtis. Tähtis oli vaid see, et seal, kuhu sõitis naine oli kindlasti suvi ja et olin otsustanud väljuda koos selle naisega. Sõit kestis hea mitu tundi. Uni tuli vägisi peale, magama jääda aga ei julgenud. Kartsin, et naine võib vahepeal maha minna. Vaatasin aknast välja. Kas mulle vaid tundus või oligi lund vähemaks jäänud. Hakkasin huvi ning kerge erutusega jälgima metsi, külasid ja põlde. Mida kauem ma vaatasin, seda vähemaks jäi lumi, kuni oli täiesti kadunud. Vaatasin huviga seda lumeta maapinda, tundes endas tohutut tahtmist paluda bussijuhti buss peatada, et minna ning veenduda nähtava tõeluses. Suutsin end siiski ohjeldada. Mõne aja pärast jõudis buss kuhugi linna. Naine tõusis istmelt. Seda tegin minagi. Buss peatus, väljusin koos naisega hoides kasukat käevarrel. Olin kohale jõudnud. Kuhu, polnud tähtis, sest lund selles linnas tõesti ei olnud. Polnud ka päikest, lilli ega rohelisi lehti puudel ,kuid mulle aitas sellestki. Kajakas naeris rõõmsalt ja tema tiibade erutav sirutus sundis mind tegutsema. Oli vaja leida enesele koht, kus elada.
Ärkasin varakult. Tõmbasin kardinad akna eest, et lasta hommikusel suvepäikesel end tervitada. Olin õnnelik selles linnaservas asuva puumaja teise korruse pisikeses üürikorteris. Lumi mu elust oli juba ammu kadunud. Talv oli taandunud. Vaatasin aknast välja, oodates kohvi valmimist. Maja ees kasvasid kõikvõimalikud lilled. Minu kätetöö, mõtlesin uhkusega. Olin nimelt võtnud enesele majahoidja kohustused, mida täitsin ka südamest tuleva hoole ning armastusega. Kohv oli valmis saanud. Istusin koos tassiga tugitooli ja nautisin hommikut. Hommikud meeldisid mulle, sest neis oli mingi salapära. Nad oleksid nagu teadnud mida päev toob, aga lasid sul enesel läbi oma tegemiste kõigeni jõuda. Punane kajakas minus ei rabelenud enam. Võis öelda, et ta oli mu kõhukoopa rahule jätnud. Isegi ta naer kostis mu kõrvu vaid vahel harva. Tavaliselt siis, kui helises mobiiltelefon. Seda juhtus ehk kord paari kuu jooksul ja siis olid need ka ikka vaid valeühendused. Kohv joodud tõusin, et minna jalutama, sest sellise ilmaga oli lausa patt toas istuda. Pealegi oli mul ka turule asja. Olin juba koridoris ja hakkasin ust lukku keerama, kui kuulsin mobiiltelefoni helinat. Ma ei kandnud telefoni kunagi kaasas, sest ei pidanud seda vajalikuks. Seisin ning kuulasin. Süda tagus. Las heliseb mõtlesin. Küllap lõpetab varsti. Ootasin. Ei lõpetanud. Aina helises oma metalsel häälel nõudlikult. No mis mul viga on? See on nagunii valeühendus. Lõpuks jäi telefon vait. Keerasin ukse lukku ja hakkasin trepist alla minema, miski aga näris sees koledal kombel. See närimine sundis mind üles tagasi minema. Jooksin, võtes kaks astet korraga. Keerasin kiiruga ukse lukust lahti ning tormasin tuppa. Seisin keset tuba, telefon käes korrates lauset, helise palun veel kord. Pa-lun! Miks ma seda tahtsin? Kas tõesti.......lootsin? Astusin akna alla. Päike oli pilve taha kadunud ,tuba umbselt hämaraks muutunud. Avasin akna. Õhk õues oli katkemiseni pingul. Vaatasin lilli ega näinud neis enam midagi, mis oleks rõõmu teinud. Lilled nagu lilled ikka, mis sest, et minu kasvatatud. Poleks teinud seda mina, oleks teinud kindlasti keegi teine. Pigistasin käes olevat telefoni. Peopesad olid higised. Helise ometi! vasardas peas. Võpatasin, kui mobiiltelefoni metalne helin vaikusse lõikus. Ei julgenud vastata. Äkki on ikkagi valeühendus, mis oli pea sada protsenti tõenäoline. Lõpuks hirmust, et telefon helisemise lõpetab, vajutasin nupule. Ma kuulen. Tere! ütles mehe hääl mulle kõrva. See olen mina. Jõuan kohe kohale. Olen juba teie teeotsas. Kuna ma midagi ei vastanud, karjus ta hallo! Hallo! Kas kuulete, see olen mina, kellele te kord teed juhatasite, mäletate. Olen kohe kohal! Tahtsin vastata, aga ei suutnud. Liigutasin vaid abitult suud. Tema aina kordas, hallo, kas kuulete, hallo! Kui ma ikka ei vastanud, küsis ta. Või ei taha te, et ma tulen, kui ei, siis öelge ja ma ei tule. Järsku ma karjatasin, nagu oleks just nüüd kogu mu hääl kuskilt paisu tagant valla pääsenud. Ei ! tulge,tulge ma ootan! Hästi, olen kohe kohal. Ja juba kostiski telefonist ühetooniline piip, piip. Mind äratas äike, mis kärgatas üpris maja ligidal. Hakkas vihma sadama. Seisin lahtise akna all ja siis, nägin teda - suur punane lind, lendas valulikult naerdes, tumedas taevas, läbi vihma, kuhugi sinna metsade taha tormi eest varju otsima.
2003 suvi.
0 comments:
Postitage kommentaar