papaKoid

Ta seisis põlvini mudas. Vihma kallas, tuul raputas ta kõhna külmetavat keha - sügis. Riided, mis tal seljas, olid suvised. Õhuke pluus ja räbaldunud lühikesed püksid püüdsid oma tööd teha nii hästi, kui suutsid, aga sügisvihma ning tormituule vastu  nad siiski ei saanud. Ega sellest polnudki midagi, sest ta oli ükskõikne kõige suhtes, mis tema ümber toimus. Ta seisis ega märganud midagi. Liig valus oli, liig raskelt lämmatas äng, et midagi märgata või tunda külma. Ah, et kust mina seda tean? Tean, sest nägin teda oma koduaknast. Ta seisis ju otse üle suure muruplatsi mudasel teel. Kunagi ei liikunud ta paigast ega keeranud pead. Hoolimata sellest, et hüüdsin teda sageli - oh neid lohutamatuid umbseid unistusi, mis juhivad pimeda tupikuga lõppevale tänavale. Vaatasin teda mõeldes, et ehk kangastub ta silme ees praegu päike - killuke lapsepõlve vahetust soojusest ja selgusest, liivakastist ja pisikesest piimaautost, millega ta nagu peaaegu päriselt sõitis mööda mängumaa külavaheteid. Või oli ta just leidnud sametise kasukaga mutionu, kes küll enam elumärki ei andnud kuid oli siiski väga ilus, väärides korralikke matuseid.  Kurku tõusis mingi imelik klomp, mis kippus silmanägemist ähmastama. Tajusin, et ta ei looda enam millelegi ega kellelegi. Tema elus oli vabadus maksnud liiga kõrget hinda. Läbi elu tulles, oli ta selle hinna kogu oma hingejõuga mitmekordselt tasunud, jättes omale vaid õiguse seista liikumatult oma maailmas, kus polnud süüdistajaid ega süüdlasi. 
Hommikul ärkasin nagu ikka, ei tea isegi mille peale. Komberdasin kööki kohvi keetma, ühtlasi torkasin oma uimase pea külma vee alla. Rüübanud kohvi, kuivatasin pea. Silmad läksid selgemaks - olin ärganud. Piilusin kardinate vahelt välja. Sügisene hommik. Vihma ei sadanud enam, kuigi taevas oli nutuse näoga. Tuul oli vaibunud. Uus päev oli tormi oma saabumisega rahustanud. Minu tänane päev pidi tervenisti koosnema külaskäigust tema juurde.  Riietusin. Miski mu sees muutus ärevaks. Kallasin ülejäänud kohvi termosesse, võtsin kaks kruusi, asetasin asjad kotti ning tõmbasin enese järel kinni koduukse, astudes sügise rõskesse hommikusse, et minna. Seisatasin muruplatsi ees, aga otse üle platsi ma siiski ei läinud, kuigi see oleks teed oluliselt  lühendanud. Valisin tee, mis viis samuti temani, aga tegi ringi ümber väikese metsatuka. Vajasin aega oma erkude rahustamiseks. Hakkasin minema. Kõndisin aeglaselt, püüdes end koguda. Samas jälestasin oma nagu pisut haiglast uudishimu.,, Miks ma seda teen” küsisin eneselt. Ei osanud vastata. Veel oli võimalus tagasi pöörduda, oli võimalus ümber mõelda.Visanud peast kõik küsimused ning kahtlused, tundsin, et jalad on millegipärast märjad. Selge, kuidas olekski saanud nad kuivad olla. Olin jalga unustanud toasussid, mis iseenesestki mõista lirtsusid mudasest veest. See asjaolu aga ei sundinud mind siiski koju tagasi pöörduma. Olles vabanenud oma kahtlustest, tahtsin võimalikult kiiresti temani jõuda. Pigistasin rusikasse tõmmatud käsi mantlitaskus. Peopesad higistasid ja mingi tundmatu tegur nööris kõri. Süda tagus peaaegu, et kuuldavalt. Kiirustades edasi, püüdsin meenutada seda päeva, kui esimest korda teda oma aknast nägin. Ei mäleta. Tean vaid seda, et oleme temaga siin issandast mahajäetud paigas kahekesi juba väga, väga kaua. Üritasin  ka meelde tuletada, millal viimati rääkisin teise inimesega. Seegi ei meenunud. Inimest ennast mäletasin, kuigi see mulle ei meeldinud, liigagi selgelt. Tema nimi, mis iseenesest libises üle mu huulte, kukkus karjatades vihmaveeloiku. Midagi mõtlemata võtsin taskust mündi ja viskasin nimele järele. Vee mudane pind virvendas. Lükkasin juuksed higiselt laubalt, avasin mantlinööbid. Ei tohi mõelda, ei tohi, karjusin enesele sosinal. Äkki, endalegi ootamatult meenusid mulle linnud ning mind hakkas huvitama palju on kell. Selgus, et olin kella koju unustanud. Aga ometi oli vaja teada õiget aega, sest papaKoid olid harjunud sööma kindlal kellaajal. Hoolimata sellest, et olin jõudnud talle juba üsna lähedale, panin koti termose ja kruusidega tee äärde põõsasse ning hakkasin tuldud teed tagasi minema, selleks, et võtta kell. Samas avastasin rõõmuga, et saan ka jalad kuivatada ja susside asemel säärikud jalga tõmmata. Kodu poole tagasi minnes tundsin kummalist kergendust. Ümisedes mingit senitundmatut viisi, korjasin tee äärest kümmekond kollast vahtralehte, et need kodus ilmatusuure Jumalasõna vahele pista. Nõnda ümisedes märkasin ehmatusega, et minu poole kihutab auto. Hüpanud kraavi, vehkisin kätega, karjudes juhile täiest kõrist, et teel seisab inimene!! Hoides kinni kõrvu ja silmi, tundsin vaid, kuidas mudane vesi mulle näkku paiskus - auto oli möödunud. Avanud silmad, keerasin end, kartes kõige hullemat. Aga ei, ta oli alles. Pühkisin mantli sisemise servaga nägu. Jah, ta oli alles. Seisis endiselt liikumatult minu poole seljaga, nagu poleks autot olnudki. Küllap mahtus auto tast mööda, juht oli kindlasti piisavalt osav. Siis meenus mulle, et ma nagu ei näinudki rooli taga kedagi. Kummaline. Panin aga selle mõtte oma pisut viletsa nägemise, auto kiiruse ja sombuse ilma arvele. Kraavist välja roninud, vaatasin oma mudaseid riideid. See, mismoodi ma välja nägin, ajas naerma. Naersin täiel häälel ja südamest. Tundsin tohutut rõõmu vabadusest seista mustana, märjana ja toasussides keset mudast teed. Enese pisut rahulikumaks naernud, jättes siiski naeratuse suunurka, hakasin taas kodu poole astuma, et mahaununenud kell võtta, sest õige aeg oli tähtis, papaKoid olid tähtsad.Koju jõudnud, kasisin end siiski esmalt ning vahetasin riided. Pesin lausa kaks korda. Esimene kord seisin keset esikut plekkvannis koos mantliga. Määrisin mantlile hoolega seepi peale ja küürisin tugeva harjaga. Pannud mantli kuivama,vahetasin vannis vee. Seejärel ronisin uuesti vanni. Nüüd juba täiesti ihualasti. Nühkisin end hoolega, tundes mõnu soojast veest, mida ma endale kopsikuga peale valasin. Kõik oli hästi. Kuivad riided seljas, hakkasin kella otsima, sest pidin ju teada saama, kas papaKoide toitmise aeg on käes. Sattusin peaaegu paanikasse, kui olin otsimisega jõudnud sahvrisse tolmuste purkide japudelite vahele. Ilma kellata tuppa tagasi pöördudes, silmasin kadunud asja esiku põrandal. Võtsin kella kiiruga üles, polnud aega mõelda, kuidas oli kell esiku põrandale sattunud, sest tähtis oli vaid õige aeg, papaKoid olid tähtsad. Õnneks oli lindude toitmiseni veel aega. Hakkasin end uuesti väljaminekuks sättima, et jätkata teed, mis pooleli oli jäänud. Seekord ei tohi kella enam unustada. Pannes esikus säärikuid jalga, tulin enese arvates suurepärasele mõttele ka papaKoid kaasa võtta. Kui mul on kaasas kell ja papaKoid, ei kaotama enam aega. Saan linde ju ka tee peal toita. Puur oli suhteliselt suur ning raske. Tõmbasin paar ringi tipi ümber puuri, et lina, mis seda kattis, kandes maha ei libiseks. Väljusin taas kodust. Seekord oleksin hea meelega läinud otse üle muruplatsi, aga ei saanud, sest kott termose ja kruusidega oli tuldud teel põõsas. Pidin oma kandamiga jälle valima tee, mis oli palju pikem. Õnneks olid linnud puuris rahulikud, laskmata end jahedast õhust ning puuri õõtsumisest häirida. Olin isegi veidi uhke, et saan nõnda oma linde koos puuriga kanda. Pidulikult mõtlesin, näitan talle ka oma papaKoisid, kindlasti meeldivad nad talle. Ärevust polnud enam. Oli vaid soov teda näha, temaga rääkida. Kuna mu ainus kohustus oli mul kandamina kaasas, olin õnnelik ja rahul, et ei pea enam oma teekonda katkestama. Mingi kummaline soov talle tõelist rõõmu valmistada sundis mind puuri hetkeks teeserva maha panema, et minna kümmekond meetrit paremale, kus silmasin pihlakat. Viin talle mõned punaste marjakobaratega oksad. Jõudnud puuni, lummas puu ilu mind niivõrd, et ma ei raatsinud ainsatki oksa sellest ilust murda. Hea küll, saab ka ilma oksteta. Võin sellest ilust talle ka ju jutustada. Läksin teele tagasi, võtsin puuri ning astusin edasi. Olin jõudnud juba peaaegu põõsani, kus minu teada pidi olema kott, kui meenus, et tuleb kella vaadata. Ehmatusega avastasin taas kella kojuununemise. Panin puuri uuesti teeservale ja hakkasin kodu poole jooksma, sest õige aeg oli tähtis, papaKoid olid tähtsad. Säärikutega oli ebamugav joosta, kuna need olid rasked ning pealegi veel paar numbrit suuremad, kui vaja oleks olnud. Tee koduni tundus hirmus pikk......kuid......lõpuks ometi. Kiskusin kiiruga ukse lahti, rabasin esiku riiulilt mahaununenud kella......õnneks oli veel aega. Seekord pistsin kella jope taskusse, tõmmates igaks juhuks kinni ka tasku luku. Tagasitee möödus rahunedes. Puur oli õnneks alles ja taas oli kõik korras. Võtsin oma kandami uuesti sülle, et minna kõigepealt põõsani, kus pidi olema kott. Astusin reipal sammul olles taas rõõmus. Nägin juba eemalt oma kotti, mis läbi raagus okste nagu mõni vana tuttav mind hõikas. Olles põõsani jõudnud, panin puuri ettevaatlikult maha, et võta kott. Küünitasin põõsasse, haaranud koti,.....see oli täiesti tühi.! Olin hämmastunud. Vaatasin koti, jah täpipealt see sama kott, mille olin võtnud, kui esimest korda kodust välja tulin. Koti räsitud olekule ei pööranud ma kuigi suurt tähelepanu, pisut imelik see küll tundus aga rohkem häiris mind see, et kott oli tõesti täiesti tühi. Vaatasin tühja kotti, ega suutnud kuidagi oma silmi uskuma hakata. Ehk polegi see õige põõsas, püüdsin end lohutada. Olid nad ju üsna sarnased seal kraaviserval kasvades. Otsustasin läbi otsida veel mõned põõsad ja kui ma oma kotti koos sisuga ei leia, lähen koju tagasi ja keedan uue kohvi. Ei saanud ma ju ometi endale lubada sellist ebaviisakust, minna külla ilma külakostita. Mõnutundega võtsin taskust kella, et veenduda, jah lindude toitmiseni oli veel aega. Tõstsin puuri sülle, vaatasin läbi veel paar põõsast ja lõin käega. Keerasin otsa ringi , rutamaks kodu poole uut kohvi keetma, sest aeg polnud ju ometi raisata. Pisut kahju oli kruusidest, need olid ainsad asjad, mis olid olnud sama vanad nagu ilmatusuur Jumalasõna. Teha polnud aga midagi, mis läinud, see läinud. Termoseid oli kodus õnneks veel. Jõudnud koju, panin puuri lindudega ettevaatlikult tavalisele kohale tagasi ning läksin kööki kohvi keetma. Seekord proovisin enam mitte kiirustada, et miski ei ununeks. Otsisin sahvrist uue termose, valasin valmis kuuma joogi sisse,mõeldes, kas lisada ka suhkrut. Huvitav, joob ta suhkruga või suhkruta kohvi? Kallasin siiski suhkru purki, pannes kaane hoolega peale. Olles kõik vajalikud toimetused teinud, oli mul uus kott taasminekuks pakitud. Võtsin puuri, panin säärikud jalga. Veendunud, et kell on ikka taskus ja, et lindude toitmiseni on aega, väljusin koos oma kandamiga veel kord kodust, et lõpuks siiski kohale jõuda. Nüüd ei takistanud mind enam miski otse üle muruplatsi minemast. Aga ma ei teinud seda, sest mulle tuli meelde nimi, mis oli loiku kukkunud. Millegi pärast hakkas mul nimest hirmus kahju. Otsustasin nime üles korjata. See otsus tegi rõõmu. Olin enese üle uhke. Olin läbi selle otsuse just nagu puhtamaks ja paremaks saanud. Kandamgi süles ei tundunud enam nii raske. Ega midagi, võtsin jälle jalgade alla pikema tee, sest otsust oli vaja teoga tõestada. Kõndisin üsna aeglaselt, kuna puur lindudega ja kott ei võimaldanud kiiresti liikuda. Samas üritasin meelde tuletada missugusesse poriloiku oli nimi kukkunud. Teadsin seda, et loik asus selle põõsa ligidal, kuhu olin jätnud eelmise koti. Proovisin meenutada loigu kuju ja suurust. Silme ette tuli vaid ühtlaselt muda ja vihmaveelompidega täidetud tee. Igal juhul oli nüüd selge,alates põõsastest pidin kõik porilombid läbi otsima. See kohutas pisut. Olles aga mõtte pähe võtnud, lähenesin siiski otsustavalt põõsastele. Asetasin puuri ettevaatlikult teeservale ja vaatasin igaks juhuks ka kella. Ei, lindude toitmiseni oli veel aega. Panin kella taskusse tagasi. Tasku luku tõmbasin korralikult kinni, et asuda asja kallale. Kükitasin esimese mudaloigu kaldale. Tõmbasin parema käe varruka küünarnukini üles ning pistsin vette. Kobasin sõrmedega tasapisi mööda loigu kivist liivast põhja. Midagi, mis oleks sõrmedele tundunud teistmoodi ,seal polnud. Võtsin käsile järgmise loigu. See oli eelmisest palju suurem. Käpuli olles libistasin terve loigu põhja sõrmeotstega õrnalt kombeldes hoolega läbi. Ei midagi. Kõik see kordus üha uuesti ja uuesti. Olin juba lootust kaotamas, kui ei teagi mitmenda lombi põhjas jäi mu näppude alla midagi muud kui kivi. See oli münt. Vaatasin märga raha. Muidugi!  Mulle meenus,  et olin ju nimele järele visanud just selle mündi.  Järelikult pidi samas lombis olema ka nimi. Hakkasin õhinaga uuesti sama loigu põhja läbi otsima. Hoolimata pikast pingutamisest, ei leidnud ma rohkem midagi. Olin nördinud, aga mida polnud, seda polnud. Seisin keset teed ,mõeldes, ehk sulas nimi vees lihtsalt ära?  Kui see nii on, ei saagi ma ju seda leida ja üleüldse puudus mul ka teadmine, mismoodi peaks üks nimi katsudes tunduma. Olles end piisavalt lohutanud, jalutasin tagasi põõsani, kust olin oma otsinguid alustanud. Kogu mu varandus, puur lindudega ning kott külakostiga, olid alles.Tundsin kerget väsimust. Käed külmetasid, jalad olid pikast kükitamisest kangevõitu. Enne, kui edasi liigun, võtan lonksu kuuma jooki ja puhkan veidi siinsamas kraavi kaldal. Joonud mõned lonksud, tekkis vastupandamatu vajadus keha seal samas välja sirutada. Hea küll, pikutan pisut. Heitsin selili, sirutades käed mõnuga üle pea. Hea, et vihma enam ei saja. Pilved madalas sügistaevas kihutasid. Vaatasin neid erilise huviga, mõeldes endamisi: " Kuhu neil küll nii kiire on"?  Ärkasin nagu ikka, ei tea isegi, mille peale, kuid hoopiski mitte uimasena, vaid külmast kangete kontidega. Istuli tõustes oli esimene asi, mida märkasin, puur, mis seisis seal samas kuhu olin ta pannud. Kiiruga üritasin taskust kätte saadakella, sest õige aeg oli tähtis, papaKoid olid tähtsad. Rõõmuga avastasin, et polnudki kaua maganud. Lindude toitmiseni oli veel aega. Ilm polnud põrmugi paremaks läinud. Ikka olid taevas hallid vihmapilved, mis nagu narrides ütlesid: "Sajame siis, kui meile meeldib".  Värisesin külmast, pole ka ime. Hoolimata kõigest, olin siiski õnnelik, et polnud kauemaks magama jäänud. Valasin termosest pisut kohvi, et kuivama kippuvat kurku sooja joogiga veidi niisutada. Jook oli millegipärast täiesti jääkülm. Imestasin, mis ma imestasin, aga jõudsin lõpuks järeldusele, et kogu viga on kindlasti termoses, oli seegi juba ei tea kui vana. Polnud parata, pidin jälle koju minema, et uus kohvkeeta. Külma kohviga ei sobinud ju külla minna. Kõigele lisaks tundsin ka üsna tugevat nälga. Huvitav, sõin ju täna hommikul nagu tavaliselt. Mis siin ikka mõelda, järelikult tuleb kodus ka pisut süüa. Värske õhk ikkagi. Tõusin, korjasin oma asjad kokku ja hakkasin kodu poole tagasi minema. Jalad ei kuulanud hästi sõna, varbad olid kanged. Külmavärinad läbisid ühtepuhku kogu keha. Ebamugav kandam tundus nii raskena, et parema meelega oleksin ta sinnapaika jätnud. Lõpuks ometi.....jõudsin koju. Asetasin puuri ettevaatlikult tavalisele kohale. Pannud kohvi keema, sõin sellise isuga, et ei jõudnud ära imestada. Söömine tegi head. Tundsin end jälle üsna hästi. Külmavärinad kehast olid kadunud, olin valmis pooleli jäänud üritust jätkama. Kohv termoses, torkasin jalad säärikuisse.Kontrollisin, kas kell on taskus, võtsin puuri, koti värske kuuma külakostiga ning sulgesin enese järel ukse. Seekord ei seganud mind enam tõepoolest miski üle muruplatsi minemast. Tegingi nii. Seadsin sammud otse temani. Kuna tee polnud kuigi pikk, olin oma kandamiga peagi muruplatsi teises servas. Siit poolt olin teda harjunud nägema, sest samuti paistis ta mulle ka mu koduaknast. Nii ligidalt aga polnud ma teda küll näinud. Vaid mõni meeter mudast teed lahutas meid. Vaatasin teda hoolega. Midagi tuttavlikku oli neis riietes ja kogu tema olekus üldse. Astusin paar sammu, et näha ta nägu. Ei õnnestunud, sest pikad tuulest sasitud juuksed varjasid seda hoolega. Üldse oli ta hirmus kõhn. Kondised käed olid justkui väljavenitatud ja tundusid selle hapra keha jaoks liiga rasketena. Tegevusetult rippusid need käed, ei tõusnud isegi selleks, et lükata juukseid näolt kõrvale. Sinakas nahk, mille all olid näha paljud tumedad veresooned, andis mõista elust, mis neis soontes, hoolimata kõigest voolas. Nahk oli sinine kindlasti külmast, oli jusügis. Seisin ning mõtted lõikusid pilti. Miks ma ikkagi tulin? Mis õigusega tungin ma kutsumata võõra inimese olemisse? Aga kui ta polegi võõras? Noh, ja lõppude lõpuks, oleme siin tõesti vaid kahekesi. Miks ei võiks me siis ometi teineteisele seltsi pakkuda? Tegelikult võiks ta ise minu juurde tulla. Minu juures oleks meil palju mugavam. Soe tuba ja istuda saaks ka, aga ta ei tule. Tean seda, sest olin teda ju sageli koduaknast hõiganud. Ei tea, kust tuli mulle järsku pähe, aga äkki on ta kurt, see tähendab, et äkki ta ei kuule. See mõte ehmatas pisut. Sel juhul ei ole sõnadest mingit kasu ja kui ta tõepoolest ei kuule, ei saa ta ju teada ka minu olemasolust. Võib-olla usub ta, et on siin täiesti ihuüksi ning sellepärast polegi proovinud seltsi otsida. Kogu mu mõttekäik tundus hetkeolukorras üsna loogiline. See andis julgust ja jõudu edasi tegutseda, kuid pani mind ka raske küsimuse ette. Kuidas temaga suhelda? Püüdsin võtta asja võimalikult rahulikult. Kõigepealt vaatasin kella. Lindude toitmiseni oli veel aega. Pannud kella taskusse tagasi, sain korraga aru oma tobedusest - lähen külla kellelegi, kes on kindlasti sügises seismisest külmast kange ning täiesti nälginud, ainult mingi mõttetu kohvilurriga. Ei, ei seda ei tohtinud lubada. Mäletasin veel, et sooja annab kõige paremini kuum tee meega. Jah just mesi oli see, mis pidi olema. Kas mul üldse on kodus mett? Ega midagi, tuli koju tagasi minna. Võtsin koti, silitasin puuri katvat lina ja läksin. Kõik kahtlused ning hirmud oli asendatud ühe suure vajadusega hoolitseda. Kodus panin kõige pealt keema vee. Oli valida kas piparmünt või vaarikavarred. Tegin valiku varte kasuks. Pannud tee pliidiservale tõmbama, läksin otsima midagi, mis oleks hea ning soe ta poolpaljast külmetavat keha katma. Esiku kapist leidsin vana teki, mis küll kõige parem välja ei näinud, kuid oli siiski täiesti terve ning puhas. Pealegi oli tekk piisavalt suur ja paks. Sättisin teki võimalikult väikeseks kokku. Seejärel võtsin sahvrist järgmise termose. Kallanud tee termosesse, hakkasin mett otsima. Otsisin hoolega läbi terve köögi. Vaatasin ka sahvri riiulid üle. Mõttetu oli loota, et seal tühjade purkide, pudelite vahel mõni kasvõi poolik meepurk võis olla. Hea küll, pole midagi teha, tuleb mee asemel ikkagi suhkur võtta. Kuigi mesi oleks parem. Termose teega ja suhkrupurgi kotti pannud, võtsin köögikapist kolm lillekujulist küpsist, justkui  lohutuseks leidmata jäänud mee eest. Olingi valmis minema. Pannud säärikud jalga, võtsin teki, koti ning väljusin. Sammusin rahuliku südamega üle muruplatsi. Puur oli alles. Panin ülejäänud kandami puuri kõrvale maha, et vaadata kella. Lindude toitmiseni oli veel aega. Pannud kella taskusse tagasi, pidasin aru, kuidas oleks kõige parem puuri, teki ja kotiga ületada see mudane takistus, mis meie vahel ülbelt laiutas. Selge oli see, et kõigi asjadega korraga oli see võimatu. Lõpuks leidsin siiski lahenduse. Tuleb käia kaks korda. Minu kiuste oli sadama hakanud. Tundsin seda juba siis, kui teki ja kotiga üle muruplatsi tulin. Need mõned üksikud piisad ei seganud. Nüüd aga jooksis vihmavesi mööda mu nägu, nõrgudes osavalt krae vahele, tekitades sügelevat ebamugavustunnet. Tekk! Tekk saab märjaks! Märg tekk aga sooja ei anna. Rabasin teki kaenlasse, jooksmaks kodu poole, et toppida see kilekotti. Kodus puistasin esiku kapi põhjalikult laiali. Nii suurt koti ei olnud. Tuli mitu väikest ära lõhkuda ja teibiga ümber teki panna. Kõigega valmis saanud, võtsin esiku riidevarnast igaks juhuks ka vihmavarju. Jõudnud oma ülejäänud asjade juurde tagasi, selgus, et vihmavarju kaasavõtmine osutus vägagi vajalikuks. Panin varju puuri kaitseks. Veendunud, et lindude toitmiseni on veel aega, võtsin teki kaenlasse, koti hammaste vahele ja astusin esimese sammu mudasel teel. Vihma kallas, porine vesi tungis üle sääriku serva. Iga samm oli raske lirtsuv pingutus. Kogu ürituse katkestamine ei tulnud sellegi poolest enam kõne allagi. Liiga lähedal oli eesmärk. Surusin hambad tugevamini kokku, et kott maha ei libiseks. Lõpuks jõudsin kohale. Esialgu ei saanud ma aga endale rohkemat lubada, kui seda, et panin asjad ta selja taha maha. Oli vaja tagasi minna. Puur vihmavarju all ootas. Läksin tagasi. Hoolimata vett ning pori täis säärikute raskusest, oli siiski asjadeta kergem käia. Puuri juurde tagasi jõudnud, kallasin kõigepealt säärikutest välja mudase vee. Et rohkem mitte aega kaotada, võtsin puuri koos vihmavarjuga sülle ning hakkasin taas läbi vee ja muda minema. Jõudnud lõpuks õnnelikult kohale, panin puuri koos varjuga teiste asjade kõrvale. Olin absoluutselt must ja läbimärg. Asjadki olid, hoolimata minu pingutusest, märjad ning mudased. Aga ma olin siiski kohale jõudnud. See tegi rõõmu. Hakkasin naerma, naersin nõnda, kui ei eales varem, hõisates nii palju, kui kõri võttis. Kohale jõudsin, ma jõudsin kohale. Pisarad jooksid  läbisegi vihmapiiskadega mööda nägu nii, et ma ei näinud läbi selle vete voolamise peaaegu midagi. Hetkel olin õnnes pime.Lõpuks kogusin end veidi. Pühkisin näolt pisarad ning  vaadates enese ümber, tekkis küsimus, et kuhu ma siiski kohale olin jõudnud???  Mu asjad, kilekottitesse pakitud tekk, kott, puur lindudega, mille peal oli kaitseks vihmavari ja mina, rohkem mitte kedagi. Olin täiesti üksi, seistes sügiseses sajus, keset teed, põlvini mudas, ega osanud taibata, miks ma seal nõnda seisan. 
Tõusin, et selga sirutada. Pea valutas. Lamp laual põles, hoolimata sellest, et väljas oli valge. Vaatasin kella, kell seisis. Panin mängima pisikese transistorraadio. Peale pikka ootamist selgus, et on13.oktoober. Heitsin pilgu kalendrisse, punane aknake, mida sai edasi tagasi lükata, oli 10.oktoobri peal. Astusin akna juurde, et vaadata kas sajab veel. Otse üle suure muruplatsi, keset teed vihmas ja tuules, seisis keegi. Keegi, kes oli põlvini mudas. Pingutasin oma veidi viletsaid väsinud silmi. Midagi väga tuttavat oli temas ning tema liikumatus seismises. Avasin akna ja hõikasin. Tulutu, ei mingit liigutust. Istusin laua taha, vajudes sügavalt mõttesse. Külm tuul tormas luba küsimata tuppa, proovides mulle öelda, et olin akna lahti unustanud. Mina aga ei suutnud sellest aru saada, niivõrd olid mõtted mu teadvuse hõivanud. Poole kõrvaga kuulsin veel, kuidas raadios keegi nohuse häälega mees, võideldes raadioraginatega, ütles, et homsest ilm paraneb,sadu lakkab ning tuul pöördub, kuhu, seda ma enam ei kuulnud.  

i.r 2003 suvi